29 March 2012

Õiglane jänes


Lõige on veel eelmistest tähejänestest laual, samuti õmblusmasin. Hetk absoluutselt sobiv, et pühendada õhtupoolik ja killuke ööd vaiksele nokitsemisele unenohinat täis majas. Tegutsema ei ajenda praktiline vajadus ega ratsionaalne põhjendus, lihtsalt on tunne, et siin ja praegu on jänese tegemise aeg. Miski muu ei loe. Teadmine, et kuskil on keegi, kes unistab jänesest, ainult kinnitab veendumust, et ta peab nüüd kohe sündima. Lõppeks on ju vabadus valida, kas teha või mitte. Valisin tegemise.

Jänese ootaja palus "fair trade" hinnapakkumist.
Mis on õiglane hind? Hind, kui numbriline tunnus, peaks väljendama väärtuse suurust. Seega, mis on jänese väärtus? Mina olen antud juhul looja ning minu jaoks seisneb selle jänese väärtus võimaluses ja vabaduses veeta aega tegevusega, mida antud hetkel kogu hingest nautisin. Kellegi teise elus omab jänes teistsugust väärtus aga millist, seda mina ei saa ette teada. See on juba teise inimese elu, mõtted ja mängud. Tulevik.
Üleüldse on seesuguste soojade asjade (ja ilma nimetatud soojuseta puudub käsitööl mõte, sest masinatega saab ka kõike teha) väärtuse numbrina näitamine paras nõiakunst. Lihstam on panna väärtus suhestuma. Näiteks kui mul oleks vaja kauamängivat kaisulooma, kellega oma saladusi jagada ja koos uinuda, siis oleks ta kindlasti väärt vähemalt sama palju, kui koos paari hea sõbraga (ja paari hea veiniga) veedetud õhtu või karbitäis Piccadilly kohviku trühvleid. Kellele meeldivad arvud, võib veini-juustu-šokolaadi hinnad kokku lüüa ja saada sedaviisi vastavusele numbri külge.

Tõenäoliselt oleks antud hinnaarvutuse metoodika liiga keeruline ja vaid piiratud kuulajaskonnale mõistetav. Seega püsib siinkirjutaja isiklik mõttemaailm paremini joonel, kui oma väärtuslikult veedetud aega (mille tulemusel võib valmida näiteks üks jänes aga võib-olla ka mitte midagi) ja rahanumbrit ühes ja samas lauses või ühes ja samas mõttelõngas ei kasuta. Need lihstalt ei mahu piiratud ajumahu tõttu sinna ära. Puhtalt individuaalne eripära.
Vahest ma imestan, kui täpselt on mõne nn sooja asja väärtus (minu privaatsest vinklist vaadatuna) klappima pandud rahanumbriga. Sellistel õnnelikel juhtudel valdab mind tung minna tehingusse...



Kirjule kangale on raske sobitada nimetähte. Seetõttu tikkisin tähe vanale raamatulehele ning kombineerisin väikseks medaljoniks, mille saab jänesele kaela riputada. Eelmised jänesed on olnud sabatud aga seekord tundus punatriibuline sabatups igati paslik. Kasutage ettekujutusvõimet.


* Lõike autor Joan Gorman

26 March 2012

Tähejänesed


Jänesed ilmuvad kevaditi. Joan Gormani jäneseretsept on ülimalt lihtne ja totakalt armas. Veebimaailm on täis lihtsaid ja geniaalseid (käsitöö ja meisterdamise) ideid, mida nähes mõtled: "Mul on ka seda vaja," või "Seda saaksin/oskaksin ise ka teha," või "Oi kui lihtne ja nutikas mõte, peaks proovima." Enamasti mõtteks see vaid jääbki, sest kohe trügib peale uus lahe idee. Ja siis järgmine... ja veel järgmine....  Lõpuks oled ahminud endasse kobaraga inspirastiooni, imetlenud teiste tehtut aga väjundit ei tule. Valmis ei saa isegi mitte kõige pisemat nõelapatja.

Õnneks pakuvad silmadega-söömise-päevadele värskendavat vaheldust tegusamad päevad. Mõni nädal tagasi oli vaja kiirelt reageerida ootamatule avastusele kas-täna-ongi-juba-Meeli-sünnipäev. Polnud aega uimerdada ja lõputult valida, tuli kärmelt tegutseda. Nii sündis kingisaaja lemmikvärvi sinine M-jänes. Kuna kevadel on Teho sõbrannade sünnipäevade hooaeg, siis sinisele tuli seltsiks kollane K-jänes. Seekord ei saanud ma kuidagi jutule ergu võilillekollasega aga see eest kõnetas malbelt hele koorevõikollane. Näpuotsaga meie pere naiste lemmikut, roosat, juurde. Sellest tuli üks romantikavahune roosnabaliste tõugu kaisuloom aga ehk toobki ta magusama une...

Kui see kollane K-jänes juba imalaks ära kiskus, siis ootan huviga milliseks kujuneb juba järgmine teadaolev roosa A-jänes?


24 March 2012

Ürdisai


Möödunud suvel sattusin blogilugeja Noraga meeldivasse kirjavahetusse, mis päädis retseptide vahetamisega. Sain Noralt hea ja lihtsa baguette'ide retsepti. Üsna pea hakkas retsept kohanduma ja kodunema, baguette'id kolisid vormi ja mässisid end tugevamate maitsetega. Nii kujunes meie pere lemmik soolane ürdisai.  Taigen on suhteliselt mage ent selle tasakaalustab mõnus soolane rosmariini-küülsaugu koorik. 

Taigen:
25g pärmi
5 dl hapupiima/ keefiri/ petti. Võib kasutada ka maitsestamata jogurtit aga siis seda veidi lahjendada veega (nt 4dl jogurtit+1dl vett)
2tl soola
1tl suhkur
~1l nisujahu (või muud meelepärast jahu)

Katteks:
~2 tl meresoola
hakitud küüslauku
hakitud rosmariini

Lahusta pärm käesoojas vedelikus, lisa sool ja suhkur. Lisa taigansse kolmveernad jahust ja hakka sõtkuma. Sõtkuda tuleb usinasti - oma 7-10 minutit vast ikka. Sõtkumise ajal lisa jahu juurde vastavalt tundele. Taigen peab hakkama kätelt lahti tulema aga siiski jääma pehme ja elastne, mitte liiga tihke. Erinevate jahu partiidega kulub jahu erinevalt, samuti on kogused erinevad, kui lisada näiteks speltajahu. Niisiis lõplik jahu kogus selgub töö käigus. Jäta taigen sooja kohta ca 2 tunniks kerkima.
Määri vorm õliga, puista vormi põhja hakitud küüslauk ja meresool. Pane taigen vormi ning puista peale hakitud rosmariin ja meresool. Lase uuesti  kerkida (ca 30 min) ning küspeta ahjus 225 C juures 40 minutit.
Valmis!


Aknalaudadele on kuhjatud kõik majapidamises olevad potid-anumad. Veebruari alguses külvatud salat on nüüdseks mõnusalt kosunud ja 'annab saaki'. Lehed on õrnad aga siiski suutnud kinni püüda piisavalt päikest, et anda mõnusat suvist maitset. Päevad on pikemad kui ööd ja uued seemned kergitavad oma päid üha kiiremini.


16 March 2012

Haldjamüts



Tegin mütsi. Tegin selle juba sügisel. Olin siis täiesti veendunud, et see on tänavuse talvemütsihooaja soojendus ning ei vääri avalikku äramainimist. Nüüd, kus talvemütsihooaeg on lõpule saamas, pean tõdema, et üksikürituseks see soojendus jäigi (kui välja arvata üks punane tuttmüts, mis siiani ootab tutti ja voodrit). Illusiooni lopsaka (ja isetehtud) mütsikogu võimalikkusest külvab proua Sokike. Lausa kadedaks ajab, kuidas tal on koduses kollektsioonis igale pereliikmele-ilmale-ülerõivale-tujule-rahvusele vastav peakate. Ma arvan, et sellist tootlikkust saavutada, peab ta kuduma ka magades (kuigi mul pole ühtki tõestust selle hüpoteesi kohta). Igal juhul selge on see, et Sokikese tasemeni ma ei ulatu aga vähemalt on mul oma kindel unistus sellisest mütsivalikust. Asi seegi.

Pildilolev peakate oli spontaanne eksperimentaalprojekt. Materjaliks minu villa- ja mohäärisegune armas kapsun, mis kahjuks nägi juba väsinud välja.
Eksperimendi I osa.
Eesmärk: lõige.
Tegevus: konstrueerimine.
Tulemus: enam-vähem sain hakkama. Mõned norimise kohas siiski on.
Eksperimendi II osa
Eesmärk: kokkuõmmeldud müts
Tegevus: kootud materjali õmblemine.
Tulemus: igati vinks-vonks, võib teinekordki teha.
Ja siis lõpuks Marmelaadi-koolkonnale kohaselt ka vooder. Näo äärest kinnitub vooder mütsi külge servast veidi tagapool nõnda, et 'lahtise' voodriääre ja pealmise osa vahele mahub veel oliivroheline sametvolang. Roosa-rohelisekirju voodrisitsiga on kaetud ka mütsi nööp.


Piltidel paistab mütsi alt fuksiaroosa 'sukk', mis on on komplektiväline lisavahend külmematel päevadel.

13 March 2012

Jäljed



 Jalutuskäik. Metsas. Nagu tavaliselt. Viimasel ajal alapealkirjaga kevadet otsimas.

Kevade asemel leidsime jäljed lumel. Sama mets, sama teekond ja igal korral on nii erinev. Märkad seda, mida parasjagu tahad märgata. Aju filtreerib valitud märgid välja suurest hulgast ümbritsevast infost. Kui mõtled jälgedele, siis näed jälgesid. Kui mõtled puudele, siis näed puid. Kui mõtled päikesele, siis näed päikest. Ja ometi on kõik kogu aeg meie ümber olemas, lihtsalt ei näe, ei märka.

Kui me siis lõpuks sedaviisi nina maas üha uusi ja uusi jälgesid otsisime, kummitas mul taustaks JääBoileri lugu. Ja nüüdki, neid pilte sortides ja vaadates, hakkab JääBoiler mul kõrva taga laulma:

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
...

Selle lauluga tekib ääretult soe tunne - selle järgi on seatud üks mu lemmikumaid tantse ansamblis Lee. Tantsitud sai isegi Linnahalli katusel aga seda videot mul leida ei õnnestunud. Ohh, kuidas tahaks jälle tantsida! Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks paisub soov. Ma pole just kõige kergejalgsem ja elegantsem tantsija aga tahtmine on alati suur olnud. Mulle meeldib tantsida heas seltskonnas. Vaadates neid pilte, tuleb vist karulaane jenkale üle minna...
Tervitused leekatele!




Lõpuks ometi on päike sulatanud puhtaks kõik jäised teed. Kummaline ... aga just must vetevulinas asfalt tekitab esimese mõnusa kevadise tunde.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...